5 müüti eetilistest veinidest
1. Kas mahevein ei sisalda sulfiteid?
Sulfitid on väävliühendid, mida kasutatakse veini valmistamisel vältimaks veini oksüdeerumist ning metsiku pärmi ja bakterite kasvu. Nende abil parandatakse veini säilivust ja ühtlast kvaliteeti. Ka maheveinidele ja biodünaamilistele veinidele lisatakse tihti kaitsvaid sulfiteid. Täiesti sulfitivabu veine esineb väga harva. ELi mahetoodete õigusaktides on siiski seatud piire sellele, kui palju võib maheveinis sulfiteid leiduda. Ka tavalistele veinidele on seatud maksimaalse sulfitite koguse piirväärtus. Mahe- ja naturaalveinides võivad sulfitite kogused olla märgatavalt väiksemad kui tavalistes veinides. Sulfitite kasutamise hulka mõjutavad muu hulgas viinamarjasort, veinipiirkonna kliima ja tootja veinivalmistamise võtted.
2. Kas maheveinis on vaid viinamarjad mahedad?
Varem pidas see paika, kuid alates aastast 2012. a. on seoses ELi mahetoodetega reguleeritud ka veinide tootmisprotsess. Mahevein peab olema toodetud ELi mahetootmise nõuete järgi, mis tähendab, et nii viinamarjakasvatus kui ka veini tootmisprotsess peavad vastama mahetootmise kriteeriumidele Nende hulgas on näiteks määratud lubatud sulfitite kogus. Tuleb siiski meeles pidada, et väljaspool ELi ei pruugi see nii olla ja mahemärgised võivad olla vägagi erinevad ja riigipõhised. ELi mahetoodete reeglitele vastava maheveini tunneb ära euro-lehemärgi põhjal, milles ELi tähed moodustavad lehekujulise mustri rohelisel taustal.
ELi mahetoodete reeglitele vastava maheveini tunneb ära euro-lehemärgi põhjal, milles ELi tähed moodustavad lehekujulise mustri rohelisel taustal.
3. Kas üksnes sertifitseeritud mahevein on mahe?
Mahesertifikaat kinnitab, et vein on valmistatud ELi mahetootmise nõuete järgi ja et seda on sõltumatult kontrollitud. Paljud traditsioonilised veinitootjad on läbi aegade tootnud veini mahetootmisele sarnaste võtete alusel, aga nad ei pea vajalikuks seda tingimata rõhutada. Sertifitseerimine on ka üsna kallis ja aeganõudev ning sertifikaati võib pidada isegi koormaks. Osa veinivalmistajaid soovivad jätta varuvariante ka halvemateks aastateks või tahavad lihtsalt teha asju endale sobival moel. Ka ilma sertifikaadita veinide puhul võib olla kasutatud mahetootmisele sarnaseid võtteid, kuid seda ei ole sõltumatult kontrollitud ja tarbijal on seda keeruline tuvastada. Kindel viis maheveini valimiseks on jälgida ELi mahemärki.
4. Kas vein on vegan?
Vein on ju tegelikult kääritatud viinamarjamahl, seega võiks see ju olla automaatselt vegan?
Kuigi vein ise on tõesti taimset päritolu toode, võidakse selle tootmisprotsessis kasutada ka erinevaid loomseid komponente. Loomseid aineid kasutatakse peamiselt veini läbipaistvuse reguleerimiseks. Kasutatakse näiteks sea ja veise kontidest valmistatavat želatiini, piimavalku, munavalget ja kala puhastusjääkidest saadavat kalaliimi. Neist selitusainetest ei jää veini sisse jääke, need on vaid nn protsessiained.
Veini on loomsete ainetega selitatud juba aastasadu, kuid on loodud ka mitteloomseid selitusaineid. Selline on näiteks savipõhine bentoniit.
Tootetutvustuse põhjal ei pruugi selguda, kas vein on täielikult vegan. Ainus võimalus valida kindlalt veganitele sobivat veini, on jälgida vegan veinile osutava sümboli olemasolu. Ka tootjatelt ja maaletoojatelt saab teavet veinide sobivuse kohta taimetoitlastele.
5. Kas mahe on alati kõige ökoloogilisem valik?
Viinamarjade kasvatamine ja veini valmistusprotsess mõjutavad küll veini ökoloogilist jalajälge, kuid ka pakkematerjalil ja veini teekonnal tootja juurest tarbijani on keskkonnamõjude seisukohast oluline roll. Lisaks valmistamisele tuleb vaadata veini pakendit, kuju, taaskasutusvõimalusi, transpordiviisi ja pakendi suurust. Soome, Rootsi ja Norra alkoholimonopolide tellitud uuringu järgi on pakendite seas kõige väiksem süsiniku jalajälg pakiveinidel ja suurim rasketel klaaspudelitel. Veinidel, mis tuuakse sihtriiki suurtes mahutites ja villitakse alles seal, on väiksem transpordist tulenev süsiniku jalajälg kui üle maailma juba lõplikus müügipakendis transporditavatel veinidel.
